Kui seda tüüpi antistaatilist ainet lisada veele, sisestatakse antistaatilise aine molekulis olev hüdrofiilne rühm vette, lipofiilne rühm aga venib õhku.
1. Väliskattega antistaatiliste ainete toimemehhanism
Kui seda tüüpi antistaatikumi lisatakse veele, sisestatakse antistaatilise aine molekulis olev hüdrofiilne rühm vette ja lipofiilne rühm ulatub õhku. Kui polümeermaterjal on selle lahusega immutatud, adsorbeeruvad antistaatilise aine molekulides olevad lipofiilsed rühmad materjali pinnale. Pärast immutamist see kuivatatakse ja polümeermaterjali pind on pärast niiskuse eemaldamist antistaatiline.
Hüdrofiilsed rühmad aine molekulides on paigutatud õhu poole, mis võib kergesti absorbeerida keskkonna niiskust või ühineda õhuniiskusega vesiniksidemete kaudu, moodustades ühest molekulist koosneva juhtiva kihi, mis võimaldab genereeritud elektrostaatilisel laengul kiiresti lekkida, et saavutada antistaatilised eesmärgid. .
2. Pindaktiivsete ainete sisemiselt segatud antistaatiliste ainete toimemehhanism
Polümeermaterjalide vormimise käigus, kui see sisaldab piisavas kontsentratsioonis antistaatilist ainet ja kui segu on sulas, moodustavad antistaatilise aine molekulid kõige tihedama orientatsiooni vaigu ja õhu või vaigu ja metalli (masinad või vorm) paigutus, milles lipofiilne rühm ulatub vaigu sisemusse ja hüdrofiilne rühm ulatub vaiguni
välised. Pärast vaigu kõvenemist joonduvad antistaatilise aine molekulide hüdrofiilsed rühmad õhupoole poole, moodustades ühest molekulist koosneva juhtiva kihi. Töötlemise ja kasutamise ajal põhjustab venitamine, hõõrumine ja pesemine materjali pinnalt antistaatilise aine molekulaarse kihi kadu, samuti väheneb antistaatiline toime. See erineb väliselt kasutatavast antistaatilisest ainest. Mõne aja möödudes jätkavad materjali sees olevad antistaatilise aine molekulid pinnale migreerumist, võimaldades defektsetel osadel taastuda ja avaldada taas antistaatilist toimet. Kuna ülalnimetatud kahte tüüpi antistaatilised ained saavutavad antistaatilise eesmärgi, imades endasse keskkonna niiskust ja vähendades materjalide pinnatakistust, sõltuvad need suuresti keskkonna niiskusest. Ilmselgelt, mida kõrgem on õhuniiskus, seda tugevam on antistaatilise aine molekulide veeimavus ja seda olulisem on antistaatiline jõudlus.
3. Polümeeri püsiva antistaatilise aine toimemehhanism
Molekulaarsed püsivad antistaatilised ained on uut tüüpi antistaatilised ained ja hüdrofiilsed polümeerid, mida on viimastel aastatel uuritud ja arendatud. Kui see on segatud polümeermaatriksiga, võivad prootonid ühelt poolt selle molekulaarsete ahelate tugeva liikuvuse tõttu kergesti molekulide vahel liikuda ning ioonide juhtivuse kaudu genereeritud elektrostaatilist laengut juhtida ja vabastada; teisest küljest saavutatakse antistaatiline võime selle Peegeldunud spetsiaalsel hajutatud kujul. Uuringud näitavad, et molekulaarne püsiv antistaatiline aine jaotub peamiselt peente kihtidena või kõõlusena toote pinnal, moodustades juhtiva pinnakihi, ja on keskel peaaegu sfääriliselt jaotunud, moodustades niinimetatud "südamik-kesta struktuuri". Lekkida staatiline laeng teele. Kuna molekulaarne püsiv antistaatiline aine saavutab antistaatilise efekti, vähendades materjali mahutakistust ja ei sõltu täielikult pinnavee imendumisest, mõjutab seda keskkonna niiskus suhteliselt vähem.





